Pühendus ühele eksinud südamele

Sa pöörasid pilgu ta pilgu eest ära
ja lõpetasid hapra muinasloo,
su südame ees suletud kõikumatu värav,
Su hääles oli külm ja ükskõikne toon.

Hommikupäike teadis vaid öelda,
mida rääkisid tegelikult enese sees,
kuid Sulle on meeldinud võidelda tõega,
ka siis, kui silmad on soolases vees.

Ma näen Sinu silmi, mis räägivad tõtt,
mis elavad läbi Sinu tegelikku valu,
"Las igaveseks jääda see hüvastijätt!"
keerad Sa pilgu ja sosinal palud.

Nii möödub päeva järel päev,
igal ühel aeg on käia oma rada.
Ma loodan sõber, et kord näed,
ei iial pole liiga vara armastada...

11.10.09
kell:10.25

Sügis

Kui kolletav sügis on avanud ukse
ja kadunud viimnegi suvepärl keelt,
kargete hommikute sügavad tuksed
pühivad õisi me pärnaalleelt.

Kui siledalt asfaldilt peegeldub vesi,
mis vihmana sadanud on kogu öö,
linnud jätavad kevadel ehitatud pesi,
nende süda nüüd uuele kodule lööb.

Kui suveööl öeldu on mälestus vaid,
millelt argine hall on röövinud ilu,
suveõhtu tuul kui põsele pai
sügise külmades nii valus ja vilu.

Kui tugevalt hoitu on kadumas käest
ja antut enam tagasi võtta ei saa,
kui igas võimaluses vaid võimatut näed,
kõik loodu mõraneb ikka ja taas.

Siis mine ja tekita lehtede sadu,
tunne end kui värvilises muinasjutus,
uuesti leia, mis kunagi kadus,
et suveööl öeldu Su teele taas satuks...


04.10.09
kell:11.57

Küsimusi

Miks päikeseloojang on alati ilus,
kuid eluloojangutega ei ole nii,
et iga lõpusadamas peatunud elu
päikeseloojangu lummuse viib?

Kuidas pärast vihma on alati hea,
kuigi maailm sai värskust ja vett,
ajalugu vahel miks korduma peab,
et jätkuks üks lõputu kett?

Kes on see, kes silmisse toob sära,
südamesse siira igavese naeru,
kes ei lähe mitte kunagi ära,
kõrbes on tema su kaevuks?

Kas hommik on alati õhtutest targem,
kas õhtu on siis naiivne ja rumal?
Kas ükskõikselt võtta on kergem,
või selletki tundest valuviiv kumab?

Miks päikeseloojangus peidus on ilu,
kuidas ajalugu jälle korduma peab?
Kas ükskõiksus on varjamaks valu?
Kes end su südamesse elama seab?

30.08.09
kell:18.25

Just nii nagu sõuavad pilved,
just nõnda kui kohiseb laas,
just nii nagu elatakse põlvest põlve,
uus elu taas alguse saab.

Nõnda kui lõõmavad leegid
kaminas või sügaval südames,
just nii nagu ootamas keegi
oma laeva kodusadamas.

Just nii nagu vaikivad tormid,
nõnda kui kõigest saab võit,
just nii nagu kõrguvad tornid,
kui otsiti sõnajalaõit.

Just nõnda kui kõlavad laulud,
kui kõrvu paitab laste naer,
just nii kui ei takista kaugus,
jõuab sadamasse oodatud laev.

Just nii nagu puhuvad tuuled,
nõnda kui elu on lummanud mind,
just nii nagu sosistavad huuled -
nõnda ma armastan Sind!

22.08.09
kell:20.45

Ei ole hinge sellel surnud tänaval,
ei unistusi raja kõnnitee,
ja suletuna seisval väraval,
ammu roostetanud tabalukk on ees.

Ei ole kohtumisi majanurgal,
südame põksudes keegi ei oota,
triibulisel kassil kurval
abi pole kuskilt loota.

Ei unustustest mälestusi teki,
kui pole, mida mäletada,
ei saladustest tõde leki,
kui pole miskit valetada.

Ei ärka ellu surnud tänav,
ei keegi hooli enam ammu,
ja suletuna magab värav,
usnustusse jäänud sammud.

16.08.09
kell:10.15

Ilus

Pärast väsitavat ja pikka tööpäeva astun koduuksest sisse, sisseharjunud rutiiniga teen oma õhtupooliku toimetusi, söön või valmistan midagi söödavat.

Vahepeal olen sisse lülitanud arvuti, et muusika mängima panna, siis istutan end laua taha ja avan kõige esimese asjana kirjakasti, et kustutada sealt kümmekond tüütut spämmikirja, lugeda üle kooliuudised ja ongi postkastiga kõik Tavaliselt.

Eile aga jäi kogu selle spämmilaadungi sees esimese asjana silma üks kiri, tundsin saatja ja pealkirja kohe ära, mul oli nii hea meel, lõpuks midagi ilusat tänasesse päeva! Hakkasin kohe lugema.

Igas sõnas, igast sõnadest tulnud lauses, igas mõttes ja soovis oli niipalju headust, siirust ja tarkust.
Kogu päeva väsimus ja loid olek oli just kui pühitud, hinges oli rõõm ja tänutunne.
See on nii tõsi, et tegelane, kelle pärast ma muret tundsin, on mulle nii palju andnud ja kusagil on keegi, kellele ta suudab kunagi pakkuda samasugust rõõmu.

Aga armas blogisõber, Sa tundsid ennast ära, ma tean.

Tea, et olen Sulle selle kirja eest südamepõhjani tänulik, selliseid sõnu ja emotsioone ma tõesti vajasin ning ma olen nii õnnelik, et armastus loomariigi kõige kaunima olendi vastu meie teed kokku viis. Olen küll noor ja mitte nii elutark, aga Sinagi võid alati arvestada, et olen olemas, alati kui võimalik:)

On hea teada, et võid usaldada kedagi, keda oma silmaga tegelikult näinudki ei ole, aga samas on tunne nagu oleks tegu vana hea tuttavaga, kellele kurta oma muresid ning jagada elu suurimaid rõõme.

Täna õhtupoolikul olid taevas nii ilusad pilved, eilne vihmapäev on asendunud päikesega ja tuulekegi on pigem õrn ja mõnusalt jahutav.

Hommikuse saju alleel
nad kohtasid teineteist veel,
läinud oli aeg, seisatas kell,
viimane sõna oli sügav, nii hell.

Sõnatute pilkude keel
ühest sekundist tunni kui teeks,
möödakäijaile osa pole antud,
nemad said varjuna taustale kantud.

Lakkamatu tugevnev sadu,
kõik nähtav kui udusse kadus,
kaks kohtujat seisavad veel
hommikuse saju alleel.

Avanevad huuled, kuid sõnu ei kuule,
kõikjal vaid kõlavad sadu ja tuuled,
vihmaveega pisarad leiavad tee,
sügisene hüvastijätt oli see.


12.07.09
kell:11.30