Valge jänku

Kolimistuhin

2011-10-30T17:39:00.003+02:00

Otsustasin, et aeg on kolida. Ei tea isegi, miks, aga vahel on blogger nii kuri ja ei lase postitusi avaldada, mõnel korral viskab suvalisel ajal errori ette ja teeb muid rumalusi.

Siis ma mõtlesin, et ei blogiks enam üldse, mis mul ikka niiväga kirjutada. Mõned luuleread tulevad, need võib panna fb märkmete alla, lapse kohta kirjutan eraldi väga isiklikus blogis, vahel ei viitsi üldse mitte midagi kusagile kirjutada, aga ei tea, harjumusel on jõud, päris ära ei saa veel lõpetada. Näis.

Valisin wordpressi, seal saan mõned natukene isiklimumad pildid ja mõtted parooli alla panna. Parooli kohta saab lugeda juba sealt.

Kontot ära kustutada veel ei raatsi, võib-olla hiljem.

Aga tere tulemast: www.lianasahtel.wordpress.com

Avastasin veel ühe miinuse bloggeri juures, mu uus väike sõber ei lasegi postitusi avaldada, kirjutan postituse ära, vajutan "publish post" ja sinna ta jääbki, lööb kollase kastikese kinni ja midagi ei toimu.

Sügismõtteid

2011-10-17T16:42:00.004+03:00

Nüüd on jõudnud kätte see osa sügisest, kui vaatepilt jääb nukramaks ja süngemaks. Viimnegi lehtpuu on kaotanud oma lehed, või neid siis kohe kohe kaotamas. Tänu sellele on veel erilisem vaatepilt, kui mõned kollased-punased üksikud lehekesed okstel tuule käes värisevad, ent peagi kaovad sinna, kuhu tuul neid kannab. Meie pisikese preiliga andsime mõnele vahtralehele uue omamoodi elu - kuivatasime nad endale järjehoidjaks.:)

***************************

Täna viisin ülekaalulise sõbra(väike Tiibeti spanjel) järjekordsele jooksuringile, minu köha ja sajuilmade tõttu jäi päris mitu korda vahele, aga nüüd üritan rütmi taastada. Vabas õhus liikumine annab ikka tohutu hea energia ja enesetunde, nüüd pole jälle mingi probleem poole ööni saksa keele grammatikat õppida. Kuna mu väike preili otsustas täna päeval pikema une teha, siis pärast jooksmist oli mul veel endale ka aega, et lugeda, kohvi juua ja kommi süüa. Mõnus.:)

Ja kui pea poole öö ajal saksa keelest paks oli, leidsin naerutava meelelahutuse:

Fotojaht: Murdunud

2011-09-30T19:01:00.003+03:00

Murdub ekraan, murdub ühendus, murduvad rahakotirauad...

Hommikul mõtlesin kahetsusega, et ei ole ammu fotojahist osa võtnud. Siis uurisin, kas ma midagi murdunut olen pildistanud. Ei leidnud. Jätsin asja pärastlõunaks, et jahin siis midagi, ehk jääb silma. Lõuna ajal aga tuli mulle "appi" mu oma puutetundlik Nokia - sättisin kõrvaklapid kõrva, ühendasin otsiku ja hakkasin telefoni taskusse asetama. Juhtus nii, et telefon otsustas mööda "hüpata", vetrus hetkeks klappide juhtme otsas ja prõntsatas siis asfaldile. Loomulikult läheb alati nii, et sai kukub põrandale selle poolega, kus on või, loomulikult kukkus mu telefon just ekraanipoolse osaga maha. Tundub, et oli kõva kukkumine, räägitakse, et suhteliselt pöördumatu kahjustus.

Teised murravad siin: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=26Sep2011

Väärt ost

2011-09-21T16:48:00.001+03:00

Käisin täna Ülikooli Raamatukogus ja silma jäi sealne antikvariaat. Käisin välja kümme eurot ja nüüd on riiulis uued liikmed:

Mario Puzo "Ristiisa"

Ingmar Bergman "Laterna Magica"

Nikolai Baturin "Karu süda"

Fjodor Dostojevski "Valged ööd".

Nostalgia

2011-09-07T09:40:00.003+03:00

Ühel ilusal päeval leidsin ühe raamatu vahelt sellised armsad mälestusekillud. Hea tunne tekkis, milline rõõm, et ma sain Pireti, Neveli, Kaie ja Krissuga ühes klassis õppida.:)

Kuhu Sul, aeg, nõnda kiire on?

2011-09-06T15:11:00.001+03:00

Lauluke Tartule

2011-09-02T12:23:00.001+03:00

Kulunud kivitee jalgade all,

seesama linn, needsamad majad,

katused kõrgel ja madalal,

sissetallatud tuttavad rajad.

Ikka on miski, mis tulijaid toob,

sõnatus kutses nii tugev on hääl.

Kas vana ja väärikas Ülikool

või kustumatud hetked Toomemäel?

Emajõgi voolab oma rada,

päevast päeva segamatult kulgeb,

ei lase ennast takistada

saginal, mis linna enesesse sulgeb.

Ka saginal on oma võlu, sarm,

sündmused, mil elu keeb,

või Suudlevate Tudengite jäägitu arm,

varandus, mis linna eriliseks teeb.

Vahel näib, et kasvad liiga ruttu,

kõrgused ähvardavad varastada võlu,

luba, et kannad ürgset muinasjuttu,

et säiliks ka homme Su ilu.

Las jääda need tänavakivid ja majad,

jõevoolu ei seisata aeg,

mu Tartu, Sind austan ja vajan,

mu laulude allikas, veerikas kaev!

02.09.2011

kell:12.20

1.september

2011-09-01T22:26:00.001+03:00

‎"Mina ei taha enam kooli minna!"
"Lähed ja kõik! Mina olen lõpetanud neli klassi ja tahan, et sinust saaks ka haritud mees!"

"Röövlirahnu Martin".

Tartu oli täis ilusaid poisse ja tüdrukuid, kõigil silmis sära ja ootusärevus. Et see püsima jääks! Ilusat algavat kooliteed kõigile!:)

Sünnipäevanädal: Õed

2011-08-31T20:29:00.001+03:00

Selle nädala sees teenivad mu mõlemad õed oma kontodele ühe aastanumbri juurde.

Miskipärast kõlas minus sisemine hääl ja tõstis pead suur soov midagi kirja panna. Kirjutada mõned read inimeste kohta, kes tähendavad mulle väga palju, kes on tohutult olulised ja kallid inimesed.

Öeldakse, et vendade vahel on vendlus, õdede vahel õelus. Tegelikult on nii, et õdede vahel on suur kokkuhoidmine ja hoolimine. Vendadega on nii, et nad on sul olemas ja nad on toredad ja sa armastad neid, nagu õiges perekonnas ikka üksteist armastatakse ja austatakse. Tugev side jääb aga õdede vahele. Vennad võetakse ikkagi ju lõpuks naiste poolt ära, siis on nende jaoks kõige tähtsam inimene see teine pool, mis on samas igati loogiline. Õdedel on samamoodi olemas teised pooled, aga nemad on siiski olemas, nad ei lükka sind kusagile publiku sekka, tagumisse ritta. Sa jääd ikka siiasamma, ettepoole, nende süda on sulle avatud, sa saad nende peale alati loota ja nad teavad, et nemad sinu peale.

Vennale võid sa näiteks saata juubeliks kaardi, ta vaatab selle üle nagu kõik teised kirjad ja arved, ning võib juhtuda, et ta jätab selle õnnitluse eest sind tänamata - Sa lihtsalt ei paistnud sealt publiku seast millegi erilisega silma.

Õele võid saata ainult sms-i, ta kirjutab sulle südamlikud tänusõnad vastu.

Dianale ja Mannule mul siiski meeldib helistada, nii sünnipäeval kui muidu päevadel. Loobusin oma Tele2 liitumisest Zen kõnekaardi vastu, sest juhtub, et nendega suhtlema jäädes ma ei kontrolli aega. Ja raha. Eile või üleeile näiteks pidin Mannule millegipärast helistama, aga juttu jätkus kauemaks ja kaart sai tühjaks.

Nendega võin ma rääkida ükskõik millest, ei teki sellist vaikust, samas, kui vahel tekibki, just autosõidul, siis see pole selline piinlik vaikus, vaid lihtsalt vaikus, kus keegi/kumbki jäi oma mõtteisse.

Kui näiteks üks meist teeb omale uue soengu või ostab selga midagi uut ja keegi ütleb selle peale "nii kahju", siis ei solvuta ega vihastata, sest see niikahju on meie igapäevane väljend juba ammusest ajast, kusagilt sealt Smilersi "Annika" ajast ehk. "Annika" sai meie ühiseks lemmikuks 2007. aasta sügisel, kui istusime autos ja ootasime Diana ja Danny järjekorda koeranäitusel. Linnaks oli Valka. Pärast seda näitust ja seiklemist mööda Läti-Leedu teid meenus mulle alati selle looga just seesama reis ja südamesse puges soojus, kuna pähe tuli kohe mõte sellest, et küll on mul ikka toredad õed.

Avastasin, et ma olen ennegi Dianast ja Mannust kirjutanud(http://liana-mandy.blogspot.com/2007/11/dianale-ja-mannule.html), isegi luuletuse neile pühendanud. Praegu olekski õige aeg see siia lisada, kuidagi õige hetk sai.

Vaikselt tiksub seinakell,

unetu on minu öö,

hinges mälestus vaid hell,

süda selles taktis lööb.

Reaalsus elab siin ja praegu,

see on igavene tõde,

on lihtsam kanda raskeid aegu,

kui kõrval on kaks sellist õde.

Diana,Mannu,kalliks teid pean,

ja alati südames kannan,

hetkel, mil kirjutan need read,

pisaratele silmades voli ma annan.

Ükskõik kus olla- Eestis või Soomes,

kas lahutab maantee ja karge meri,

mõned tunnid ja jälle end kohale toome,

veest ju tunduvalt paksem on veri.

*****

Palju palju õnne, mu armastatud õed!

Tere, kool!

2011-08-30T18:51:00.004+03:00

Harjumatu on harjutada end mõttega, et sel sügisel alustan taas üle pika aja kooliteed. Kui ma ilusal augustilõpu päeval peahoonesse sisse astusin ja seal sammaste vahel seda tarkuse hõngu sisse hingasin, tuli südamesse kuradima hea tunne - ma saan jälle kogeda seda tudengiks olemise värskust, seda tunnet, kui konspekt esimeselt puhtalt lehelt avada(jah, ma eelistan käsitsikirjutatud konspekte sülearvutile) ning sinna kõige olulisemad mõtted sisestada. Pärast raamatukogus vajalikku materjali otsida ja õppida, õppida ja õppida.:)

Võrreldes esimese korraga on kõik natuke teistmoodi - nii eriala ise, kui ka see, et ma pean jagama ennast kooli ja ühe väikese inimese vahel. Õnneks on mind enda emaks valinud üks äärmiselt tubli ja tragi tüdruk, kes öösel oskab magada ja päevalgi on hetki, kus ta pigem omaette tahab mängida, pealegi on mul suurepärane õnn ja võimalus arvestada hoolitseva ja toreda abiväega.:)

****

Otsustasin, et sügise puhul tuleb täiendada oma paberlehtedega raamatukogu.

Armastusega Isamaale

2011-08-20T11:20:00.000+03:00

Sul´ kirjutan ma südamest
on sõnad, mis pühendan Sulle,
hing jõudu saab lauludest,
mis kuuluvad neile ja mulle.

Sind tänan nagu ei kedagi teist,
austan ja hindan kui midagi suurt,
kui lubad, siis hoiame teineteist,
jääme jäädavalt jäägitult truuks.

Vahel juhtub, et haiget saame,
üks teiselt liiga palju nõuab,
kuid ühte jalga käies ajalugu loome,
olles koos nii tormides kui põuas.

Ma mõnikord ei saa sust aru,
vaatan kõrvalt nagu võõras,
siiski olen mesilane sinu tarus,
ja kursilt veel niipea ei pööra.

Jumaldan Sind, kodukene hea,
ma tunnen, et Sinuta ei saa,
armastus on see, mis hoiab ja teab -
käime ühte sammu, kallis Eestimaa!

20.08.2011
kell:11.20

Üks luuletus

2011-08-19T15:52:00.001+03:00

Mäletan selgelt hetke, kui ma need read kolm aastat tagasi kirjutasin. Istusin ühes bussis, ümberringi võõrad näod ja hääled ja igatsesin kangesti kodumaa järele...:)

Maarjamaa sinistes vetes,

pärnaõite lõhnaval valgel,

sünnivad laulud ja mõte,

mis koduste punaval palgel.

On tumedate metsade kõrgus,

igasügisene lehtedesadu,

tormituulte jahutav põrgu,

metskitsede tallatud radu.

Ajaloost kõneleb madal kodutare

ja põllud justkui esimesel ajal,

lehvitab talumees, peopesa kare,

puhkab memmeke kiviseina najal.

Eemal viskab Juku Muril palli,

koer selle kohe jälle toob,

õhtuhakul tugitoolil hallil

istub memm ja kinnast koob.

Taat ahju ees meisterdab luuda,

Juku silitab Murikesel pead.

Perepilt, mida rebida ei suuda

ka raskeimate aastate read.

Ikka veel elavad sinavad veed

ja pärnaõied avavad päid,

on paiku, kus kruusased teed,

vana hobune põllutööl käib.

Siin kõrges majas istub aga Juku,

on foto laual tema ees,

üks pisar põrandale kukub,

kõik eilane on silme ees.

Lapsepõlv on möödas ammu,

on kodumullas memm ja taat,

pallile järele Muri ei sammu,

ta kodu on teiselpool vikerkaart.

Tumedad metsad on hõredaks jäänud,

lapsepõlvekodu on kusagil seal,

kus tervitavad tuttavad künkad ja käänud,

siin vaid korrus korruse peal.

Lehti sajab akna taga taas,

iga sügis on kordumatu, kuid sama.

Kuivanud pisarahelk põrandal maas,

"Tagasi koju!" mõtleb poisike vana.

17.10.08.

kell: 13.46

Mu Tartu

2011-08-07T11:17:00.000+03:00

Nostalgitsesin omaenese luuletuste kallal...ja leidsin ühe lemmiku oma kogust...

Sa elad mu südames, hinges ja peas,
Sinu rüppe tahan alati tulla,
Sind kauneimaks paigaks maailmas pean,
Su majad, must asfalt ja mullad.

Kui sügis pillub lehti Toomemäel,
kuu valgustab Emajõe äärt,
elunäinud puumajad Su paremal käel
iga oma aastat on väärt.

Vankumatu Vanemuine kingib
elamuse, mis ei haju,
ülal, all ja ümberringi
on kõrvuti eilaseid, tänaseid maju.

Hubased kohvikud, kihavad poed,
lasteaedadest kasvavad koolid,
keegi raamatukogu vaikuses loeb,
keegi loovutab verd ja eludest hoolib.

Su pilgu all ei pelga
julged käia üle kaare,
kindlad sambad, mis toetamas selga,
ülikool - Su väärtuslik aare.

Suudlevad tudengid Su tiiva varjus
on pärl, mis lõputult särab,
Sinu soojusega kiiresti harjub
iga rändaja, kes lõpuks on päral.

Oled mu südames, hinges ja peas,
oh, kuidas lummad Sa mind.
Su rüppe on alati tulla nii hea,
mu Tartu, ma armastan Sind!

16.10.08
kell: 02:43

Luuletus

2011-08-04T13:36:00.001+03:00

On kindel nüüd, et maha põles

ka viimne meid ühendanud sild,

ebaõnnestunud parandus minu poolt vale,

kuid õppisin - tõel on oma hind.

Kas mäletad neid hetki ühiseid,

mälestusi, mida aeg ei tohiks võtta?

kuid võitis aeg, ei ole enam meid,

nüüd kumbki oma rada tõttab.

Kas mäletad Sa lapsepõlve-Maasut,

kelle koos me matsime, silmad pisarais?

Ei usu, ehk on vaid mälestusteraasud

ja pisikesed killud alles vaid.

Targad räägivad, et veest paksem on veri,

see ütlus ammu enam paika ei pea.

Teeme vigu, aega tagasi ei keri,

vahel esimest sammu on astuda hea.

Alles siis sa märkad, kui mõttetu on see,

kuid kahetseda pole vaja, sai õpitud -

ära hooli, kui teine seda niikuinii ei tee,

aitäh tarkuse eest, mis mu hinge sai tikitud!

04.08.2011

kell:13.35

Ongi plaadil:)

2011-07-19T14:12:00.003+03:00

Luuletus

2011-07-01T09:47:00.001+03:00

Kui tuul on kõikuma löönud su laeva,

kui tormid vallutavad sinu taeva,

kui võõras purustab su vaeva,

siis ära viimset auku kaeva.

Ole see, kelle käes on labidas,

kuhja enesele kõrgeim mägi,

iseenda jõu ja abiga,

ülejäänu teeb sisemine vägi.

Kas tead, et teod, mis südame sunnil

või sooritatud tähtsaimal tunnil -

annavad ümbriku - kuldvõti sees,

mis avab kõik uksed maa peal ja vees.

30.06.2011

kell:18.00

Hommiku sünd

2011-06-30T10:36:00.002+03:00

.

2011-06-25T13:41:00.001+03:00

Sõnatu.

Raamaturiiuli(te)st

2011-06-16T11:56:00.006+03:00

Igaks juhuks lõin riiuli ette veel paar suurt naela ka, mine sa tea, millal tal mõõt täis saab.

Daki küsis kunagi, et kuidas teised oma raamatuid riiulisse sätivad.

Riiuli peal on mul dvd-plaadid, kunagi olid need ka mingisuguses süsteemis - Eesti filmid, Soome filmid, Hollywood... Nüüd olen laisemaks läinud ja nad on lihtsalt nii, nagu nad seal on.

Järgmisena tulevad kõige kõrgemal riiulil raamatutest võtmeraamatud ehk Petrone Print. Need olen ma üritanud sättida pikkuse järjekorras. Üleüldse on mul kõik raamatud enamasti just pikkuse järjekorras, varem üritasin ka kirjanike järgi, aga siis läks kuidagi segaseks, pilt ei olnud nii

"puhas".:)

Järgmises riiulis on väliskirjandus, kuna see on hakanud täis saama, siis paigutan juba mõned raamatud teiste peale ka. Kuna ma olen nüüd Loomingu raamatukogu fänn ja tellisin selle endale aastaks, siis ma pean mõtlema, kuhu neile koht leida, hetkel on nad teiste peal.

Siis tuleb Eesti kirjandus ja eestimaised dvd-d. Ka seal hakkab ruumipuudus tulema. Tuleb hakata mõtlema, kas soetada lõpuks e-luger või siis üks riiul juurde muretseda?

Allpool on erialakirjandus ja muud raamatud, mis mujale nagu ei kvalifitseeru.

Kõige viimasel astmel on mängud ja pildiraamatud, need häid mõtteid ja ilusaid pilte täis raamatud.

Lapse riiulit üritan ka korras hoida ja see asub toas kõige avalikumas kohas, et ikka silma ees oleks. Süsteemi üritan ka seal hoida, isegi kui see süsteem päevas kümme korda segi paisatakse, Aga loodame, et mu järjekindlus kannab vilja ja varsti hetkel pooleteistaastane inimene mõistab ka, et on tore raamat või mänguasi pärast selle kasutamist tagasi omale kohale asetada.:)

****

Ahjaa, paljud mu raamatud on pildilt ja riiulist puudu, kuna umbes 15+ raamatut on laiali laenatud usaldusväärsete raamatuarmastajate kätte.

"Öökapil" asetseb hetkel kolm raamatut.

Väga mitu raamatut on mul veel lugemata, aga see ei takista uusi soetamast, ühel päeval näiteks olid Rahva Raamatus suisa terve kuhi raamatuid hinnaga üks euro!:)

Mis maa see on

2011-06-14T12:30:00.000+03:00

Siin ja praegu

2011-06-13T00:29:00.001+03:00

Mu kodu kuulab ja laulab mets,

on tuulte keeles sõnum, kas kuuled sa?

Siis laotub maale kõuekõmin ja

kõik muutub äkki vaikuseks.

Kusagil on maantee- auto auto järel liigub,

väsimatu ööbik laulab toomepuul,

tal valgust annab kõrge kuldne kuu

ja oksake kui rütmis kaasa kiigub.

Pääsulinnu lennus on kodutunne tugev,

taevalaotus laulaks justkui vabaduse keeles.

Alati kui tead, et tuleb minna teele,

siis kodusoojus lahkelt jagab tuge.

On imeline olla igal aastal tunnistaja,

et suvi siin ei tulemata jää.

Tema nägu, need lõhnad ja hääl,

kõuekõmina kauge kummitav kaja.

Olen õnnelik, et elan siin ja praegu,

kui kodu kuulab metsa lummavat viit.

Kui tullakse, ollakse, minnakse siit,

uskudes, et tuleb veel paremaid aegu.

13.06.2011

Kell:00.28

Fotojaht: 2xsinine,2xkollane

2011-06-11T11:48:00.000+03:00

Teised jahivad: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=01Jun2011

Niisama

2011-06-11T11:40:00.003+03:00

Millal ma viimati kaheksa tundi magada sain, ma ei mäleta, kaheteistkümnest rääkimata. Täna oli aga see ajalooline aeg, kui ma sain magada 11 tundi järjest! Uskumatu, aga tõsi.

Kuna üleeile suur kuumus ja päike mulle oma pahemat poolt näitas, siis hetkel väga välja ei kipu. Toas on ka mõnus, juurelda omaette näiteks selle üle, kas e-luger või päris raamat...

Luuletus

2011-06-11T11:36:00.004+03:00

Ära karda koputada võõrale uksele,

kui tunned - Su võimalus ootab ees.

Vasta igale südametuksele,

mis lubab sillutada teed.

Uljalt siruta laiali tiivad,

et lennata, kukkuda ja uuesti tõusta,

jäädvusta ennast nii marmoril kui liival,

et jäävat ja kaduvat selgesti mõista.

Seista lõpu lävel, uue alguse tuules

on võimas ja uskumatul hea.

Mine nii, et kõik Sinust kuuleks,

ent kus on juured - meeles pea!

11.06.11

kell:11.39

Luuletus

2011-06-09T21:43:00.000+03:00

Viimasel ajal üsna tihti on mul alati küsivad read... Noh, üks loll jõuab ju palju küsida!:)

*************

Kes viis naeru Su suult,

kellest teejuht Sulle sai,

kes püüdis tormiks muuta tuult,

nüüd keeldub avastamast maid?

Kes purustas su kõrged õhulossid,

ja tõi su halli argipäeva rüppe?

Said unistustelt hundipassi,

kui sooritasid üle varju hüppe.

Kas oli mõistus või ehk süda see?

Senimaani juurdled, vastust saamata.

Küsijana jätkad viitadeta teed,

püüdes hapramaidki märke hoomata.

09.06.2011

kell:20.45

Leidsin omale uue sõbra

2011-06-08T16:40:00.002+03:00

Üks raamat

2011-06-08T10:59:00.001+03:00

Serdar Özkan "Kadunud roos".

Lugu räägib ühest edukast ja imetletud noorest naisest Dianast, kes loeb pärast ema surma emalt jäetud kirja ning saab teada, et tal on kusagil kaksikõde. Isa olevat ema juurest ära läinud, kui tema ja ta kaksik olid üheaastased, ühe kaksikõe oli aga endaga kaasa võtnud. Diana sees on segamini väga palju segaseid tundeid - teada saada, et ta isa on tegelikult hoopis elus ja jättis neid maha, tal on õde, kes väidetavalt on samuti alles hiljuti teada saanud, et tal on ema ning pärast seda hakanud emale kirja saatma, kus ühes neist teatab, et saabub otsingutele, et ema üles leida...

Maarja räägib oma unenägudest, sellest, kuidas unenäod on saanud päriseluks, kuidas ta õppis tänu ühele vanale naisele kuulama roose ning läbi nende oma ema häält. Lõpuks otsustab ka Diana, et läheb sinna paika, mida ta kaksik kirjades mainis - roosiaeda Istanbuli, et siis selle abil leida niidiotsi oma õe jälgedele jõudmiseks. Pärast kolme tundi roosiaias koos kena ja hooliva vanadaamiga saab Diana äkitselt teada, et tema kaksik on saatnud teate, milles räägib, et ta on jõudnud Rio de Janeirosse(Diana kodukohta). Sealt muutub kõik täiesti ootamatult ja uskumatult.

Eks ta natuke müstiline ja Coelhot meenutas mulle, aga samas omamoodi huvitav ja armas lugemine, sisse pikituid sügavaid ja ilusaid mõtteid. Lugege:)

Rosanna

2011-06-07T13:05:00.002+03:00

Ükskõik, missugused on tulemused tuleval pühapäeval, minu südame võitis see Superstaar!

"Aeg on lahkuda, kõik uksed avada..." Tuult tiibadesse, Rosanna!

Fotojaht:horisont

2011-06-05T11:23:00.001+03:00

Suvi- pilte koguneb ja koguneb, aga et neid arvutisse tõmmata ja fotojahi tarbeks üles laadida, no ei ole ilusate ilmade kõrvalt seda mahti olnud. Püüan selle vea nüüd rohesinise horisondiga parandada.

Teised on siin: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=20May2011

Ööbik laksutab

2011-06-01T09:44:00.001+03:00

Luuletus

2011-05-20T12:54:00.001+03:00

Kuhu Sa lähed,

kui saadab Sind kuu,

kui kumavad tähed

ja vaibunud tuul?

Kas ootama koju

Sind keegi veel jäi,

või lõpp vihmasajus

oma kevadet käib?

Kellesse usud

oma üksinduses veel,

kas Sind paitab või rusub

Su valitud tee?

18.05.2011

kell:10.15

Lapsukesele unemaal

2011-05-16T11:13:00.001+03:00

Päike on loojunud udude taha,

tasa mu väikene lapsuke magad.

Päevased mängud taas jäänud on maha,

tuleb öö ja kuu vaatab akende taga.

Su unekest valvan, ära Sina karda,

vahel ju juhtub, et uni pole hea.

Tekiääre alt paistavad väikesed varbad,

käekest Sul hoian ja silitan pead.

Tihti ma mõtlen, mida unes küll näed,

kuidas kõlavad laulud Su suul,

kas muinasjuturaamat või kiisu Sul käes,

millal valmivad õunad, mis kasvavad puul?

Peagi koitmas on uus hommik,

naeratad ja uude päeva läed,

Sind ootab mänguasi lemmik,

tal sõbralikult annad käe.

15.05.2011

kell:23.40

Fotojaht:Kunstiline

2011-05-14T13:51:00.002+03:00

Ühel päikeselisel päeval korjas tütreke maast käbi ja noppis võilille. Küll üritas seda võilille käbi sisse paigutada küll ühtepidi, küll teistpidi. Siis andsin oma abistava käe ja sidusin selle võilille sinna ümber. Küll oli väike tüdruk alles õnnelik, mina ka muidugi, et selline pisike kunstiline lahendus talle silmadesse rõõmu tõi.:)

Teised kunstnikud leiad siit: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=08May2011

Silmailu

2011-05-11T10:19:00.001+03:00

Fotojaht/ema, emad.

2011-05-07T17:26:00.003+03:00

Ema käed on olnud toeks ja abiks - olgu tulemuseks siis soojad sokid või käpikud. Vahel isegi kooli käsitöö tarbeks abistatud kudumisvõtted. Kõige suuremaks toeks on ja jääb ema hooliv sõna ja armastus, seda ei ületa miski... Nagu mu õde ütleb, isegi nüüd, mil oleme täiskasvanud ja pesast välja lennanud linnud:"Mida me küll ilma emata teeksime?!"

Nüüd ise ema olles, tahan ma olla oma ema vääriline. Nüüd, ise ema olles, oskan ma sajakordselt rohkem hinnata seda, mida ma oma elus saanud olen...

Ilusat emadepäeva, kallid emad!

Teised emadepäevalised on siin: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=05May2011

Kevad kevad kevad

2011-05-05T11:52:00.002+03:00

Kõrvale pai

2011-05-04T09:41:00.000+03:00

Lõvi

2011-04-30T16:37:00.002+03:00

Suvel saab 12 aastat laadapäevast, mil see armas hobune tänu loosiõnnele 20-krooni eest meie perre "sadas". Ta on endiselt armas, seesama "Lõviii leibaa", seesama pilk ja hoiak ja kõik. 2008. aasta jaanuaris oli viimane kord, kui ma sadulas käisin, mõne päeva pärast lähen proovin taas.

Fotojaht: Peidus pool

2011-04-29T22:47:00.002+03:00

Pool kevadest on veel ootel...

Emme näpuviga pildistamisel tegi mängivast lapsest peidus-pool-modelli:)
End pooleldi teise kaisus peita on ju nii turvaline ja soe.
Pool perekonnast on veel peidus...

Teised mängivad peitust siin: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=22Apr2011

Suvele!

2011-04-28T13:24:00.001+03:00

Nädalavahetus ja paar järgmist päeva olid nii soojad ja ilusad, et ma lausa unustasin ära, et kevad on...

***

Sumedate suveööde viisid

kõlavad kaunimalt kui varem,

just nagu muinasjutuks viibiks,

ei - kõik on veel palju parem!

Päike on kõrgel, ka tuju -

päevast päeva on laes.

Kõik mängleval kergusel sujub,

võõras on mure ja vaev.

Kui suudaks, siis seisataks kella,

et kestma ta alati jääks,

on suvi, mis paitab nii hellalt,

oh poleks tal otsa, ei äärt!

Lained vallatud paitavad keha

tundub maailm nii meeletult hea.

On alati midagi teha,

kasvõi üheskoos laulda need read:

Kui suudaks, siis seisataks kella,

et kestma ta alati jääks,

on suvi, mis paitab nii hellalt,

oh poleks tal otsa, ei äärt!

26.04.2011

kell:20.27

Fotojaht:Metsa all

2011-04-16T11:22:00.004+03:00

Kolistasin ringi ja leidsin kogumiku ühest ilusast varasügisest...

*****

Metsa all on seened,

pohlakene ka.
Neid noppida tahab
brünett ja punapea.
Vahel peale tuleb isu, koguks mõtteid, toeks üks puu,

Kallistaks veel õige pisut,
ja kappaks nii, et saatjaks tuul.

Teised metsalised on seal...

Fotojaht: Üks teise sees

2011-04-01T15:54:00.002+03:00

Päike mere sees

Kuu pilvede sees
Viga augusti sees
Üks elu teise elu sees
Vesi klaasis, mullid vee sees

Teised on nende piltide sees...

Grethe Rõõm "Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek"

2011-03-29T10:35:00.001+03:00

Mõne raamatuga on nii, et loed ühel õhtul natuke, siis segab miski, pärast järgmisel õhtul loed veel, kuni tuleb tegeleda millegi muuga, kuid siis, sellel kolmandal õhtul oled jõudnud täpselt nii kaugele, mis sunnib hinge kinni hoidma soovides, et mitte keegi ega miski ei segaks.

Niimoodi juhtus sel korral ühe lasteraamatuga "Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek", mille autoriks on Grethe Rõõm. Tellisin raamatu endale, tähendab lapsele, juba jõuluajal, ent lugemistuju sai nüüd kevadisel perioodil võitu. Eks 1,4-aastasele on see maailm veel kõik arusaamatu ka, temaga imetlesime ilusaid pilte ja armsat kaanekujundust.

Lasteraamatuid on tore lugeda. Seesamune raamatki mõjus oma lapseliku, samas tõsise ja põneva väega nii, et mõnes kohas oli lausa hirm ja pinge nii laes, et tahtnuks autorile kirjutada ja küsida, kui palju veel, kus kohas nüüd lõpuks valgus paistma hakkab.

Raamat räägib kaksikutest Roosist ja Riksist - armsad ja tragid õde-venda, kes paistavad silma oma nutikuse ja mõnusa karakteriga. Kahjuks juhtub, et ühel päeval kaovad nende vanemad jäljetult ning lapsed viiakse ära turvakodusse. Seal tuleb neile järele üks ääretult kummaline tegelane - Vihmamantel. Alates sellest päevast ei ole mitte miski endine - kaksikute elus ega ka lugeja elus - hakkavad juhtuma kummalised sündmused alates rääkivatest raamatutest lõpetades seinavaibaga, mis peidab endas pilte ajaloost.

Mis mulle enam põnevust pakkus, olid erinevad peatükid näiliselt omavahel täiesti erinevatest tegelastest ja paikadest, mis lõpuks väga uskumatult ja kummaliselt kokku põimuvad. Siis lööb lugeja omale vastu otsmikku ja taipab:

"Ohsaa! Selle peale ma poleks osanud mõelda ka mitte!"

Mainisin enne, et tegu oli lasteraamatuga, muinasjutuga, kus esemed räägivad, beebid valmivad villast ja suur Logiraamat peidab endas suurt saladust ja ajalugu, mis nõuab, palub, et otsitaks üles üks väga oluline puuduv tükike, leheke, mille tagasipanekul raamatu oluliseima tegelase - Raamatuvardjate Tähtraamatu - külge, kaob needus ja raamatuvardjad saavad tagasi oma väe.

Oli tõeliselt kaasahaarav ja põnev raamat, mis läheb nüüd riiulisse ootama oma aega, kuniks üks kasvav laps jõuab ikka, et temale mõelud pühendusega raamatut lugema hakata. Praegu võib aga juhtuda, et suurel "lugemisel" võib mõni lehekülg kogemata rebeneda ja see ei oleks hea ei raamatule ega raamatuvardjatele.:)

Mul on lootus ja tunne, et kunagi ilmub teine osa ka, sest ma ju tahaks nii väga teada, mida Roosi sealt vaiba serva alt leidis...?:)

"Ent ka kõige aeglasemalt kõnnitud tee saab kord otsa."

"...raamatud on palju enamat kui ainult mälestuste hoidjad. Tänu raamatuile sain inimesed rännata võõrail mail, ilma jalga kodunt tõstmata. Õppida teiste kogemustest."

"Pidage meeles: igale küsimusele on olemas vastus teie enda sees!"

Fotojaht/fotojaht

2011-03-25T16:44:00.003+02:00

Minu poolt suurimad õnnesoovis kõigile jahtijatele! Ise liitusin alles selle aasta alguses, aga üritan igal võimalikul ja võimatul juhul kaasa lüüa, nii tore on lihtsalt.

Minu pildid sellest, kuidas ma jahtisin kevadet. Olen alati üritanud püüda pildile piiskasid, pisaraid, vihma langemist ja isegi kraanivee piiskasid. Siin siis neli pilti sellest, kuidas ma räästavett püüdsin. Kaamerasse mahtus ka 156 ebaõnnestunud kaadrit.:)

Teised jahtijad on kenasti siia säetud.

Minu õpetaja koolis kõige parem ta...

2011-03-22T13:45:00.003+02:00

Lugesin eile üht intervjuud mu kooliaegse klassijuhataja Aimega. Ääretult soe tunne tuli südamesse. 7 aastat tema hoole all näitas, et tegu on tõeliselt armsa, pühendunud ja hooliva inimesega. Oli au õppida sellise inimese klassis.

Sellest ka, et kevad tõesti tuleb-tuleb, seda on igal hommikul üha enam näha ja tunda. Vesi suliseb nii kuuldavalt, et lausa ilus hakkab.

Luulesoon on ka lahti läinud, selle üle on hea meel. Ainult et tuleb vististi õhtul rohkem kohvi juua, et poole öö ajal ärkvel püsida - need read kipuvad ikka hilistel tundidel tulema - nagu vanasti.

Nüüd naudin oma kahte iseenda tundi, teen ühe lõunakohvi ja naudin mõnusat lasteraamatut(Grethe Rõõm "Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek").

Tegelikult võiks pildistama minna, kuid lund on liga palju veel ja lumiseid pilte mu albumites on üleliia.

****

Hiljem - ei suutnud vastu panna ja käisin tegin mõne klõpsu. Aga mul on kuri plaan hoida need fotojahiks, sest nad nii haakuvad kuidagi tuleva jahi teemaga.:)

Luuletus

2011-03-21T22:24:00.001+02:00

Nii palju agasid,

nii palju kaheti mõtlemist,

liiga vähe tegusid

ja tõeliselt südamest võitlemist.

Kahtlustest üle ujutatud äär,

neile kulutatud väärtuslik aeg,

mõtlemaks, mis õige, mis on väär,

lõpuks lahkub sadamast viimnegi laev.

Seatud on piirid, püstitatud tõkked,

mis lämmatavad väljast ja seest,

kustutatud jõuliselt leegitsevad lõkked,

säravaim pärl on pillatud keest.

Miks siis enam taga nutta,

kui on hilja, ei kellgi enam löö,

üksindusest saanud vana hea tuttav,

kes elab su elu, ühes lauas sinuga sööb.

21.03.2011

kell:22.23

*****

Seos reaalse eluga puudub, fantaasia.

Kevad tuli kuupaistel

2011-03-21T10:02:00.001+02:00

"Uskumatu, kevadhommik, oled saabunud,

Sul tervituseks kingin luuleread,

ma olen toomeõite lõhnast joobunud,

Sa tõusvat päikest nimepidi tead."

"Ma tean, et oled oodanud mind kaua,

ja tean, et armastad sa sireleid,

on sinilillekimp su kodulaual

ja südames on elu suurim leid..."

"Kuis teadsid teed sa siia tulla

just pärast sünget talve pikka,

ja muuta kõik kui puhtaks kullaks,

romantikute lemmik oled ikka!"

"Tead, ilu on mu teine nimi,

või siis ärkamine, kui Sa soovid,

südametelt tolmu pühkimine õigemini,

pääsukeste lend Su koduhoovis!"

"Ja kuldnokad tõid samuti kaasa,

eile haneparve nägin just,

toonekured teevad peatusi maas ja

on õhus tunda armastust!"

"See ongi minu elutöö, mu sõber armas,

näidata, et talv ei suuda enda alla matta,

hinge, kes on unistama varmas,

kes suudab reaalsust ridadega katta!"

16.05.10

kell:12.32

Vahel ma libisen...

2011-03-19T23:10:00.001+02:00

Vahel ma libisen iseeneselt käest,

pole tahtmistki kinni püüda.

Kui võiks ju siiski kõigest väest

end tagasi endasse hüüda?

Vahest see ongi kogu asja mõte-

end sihitusse kaotada?

Et mu elufilmi ülesvõte

võiks tõelist tõde paotada.

Tihti ei lähe kõik õigesti,

õieti ei mõistagi, miks on nii,

mõnikord juhtub end leideski,

see hetk ei püsi veel siin.

Liivana libiseda iseenese käest

on vahel nii paganama hea,

õieti ei olegi vaja kõigest väest

teha kõike õigesti nii nagu peab.

19.03.2011

Kell:23.08

Vanaemale

2011-03-12T22:18:00.002+02:00

Ta lahkus meie juurest kümme aastat tagasi. Kui Ta oleks siin, saaks ta täna 85.

***********

Süda tagasi lapsepõlve kisub,

hetkel, mil kõik näib nii raske,

jään vaikseks, et meenutada pisut

lapsepõlvekodu ja leinakaske.

Meenub inimene, kes oli nii kallis,

vanaema-täis hoolt ja armastust,

tema kortsused käed ja juuksed hallid

minus alati äratasid vaid austust.

Tema lapsepõlv inetult karm oli olnud

viibis kaua võõral maal, eemal kodust,

ei puutumata jäänud sõjatolmust

võõraste surmavas vihas polnud kübetki halastust.

Seda jutustades ta vaatas mul silma

kurb ilus pilk, mida ei unusta eal.

Mõistan, millest ta jäänud oli ilma

ning missugused olid kannatused reas.

Aga ta püsima jäi,nii vapper ja visa,

temast hea ema ja abikaasa sai.

Tubli inimene oli olnud ka vanaisa

mees, keda pildilt näinud olen vaid.

Aastad möödusid, ta lapsed kodust lahkusid

üksindusega raske leppida olnuks.

Siis aga väike mina tema juurde saabusin,

et olla talle seltsiks ja rõõmuks.

Saime üksteisest aru,kontakt oli hea

puhata minust ei tulnud tal iialgi pähe,

mäletan-leinakase varjus,põlve peal

õpetas ta mulle esimesed tähed.

Elu see lõputu ringlus liikus edasi

sama kiirusega kui autod kihutavad,

keegi kella ei saa keerata tagasi

inimesed maailmas kõik kord vananevad.

Ka mina kasvasin,minna tuli kooli

kallis paik ja inimene minust maha jäid,

aga vahemaa-sellest ma ei hoolind

ma teadsin-igal vaheajal külas tal käin.

Tihti ma meenutan neid käsi,

mis soojad kui päikeseleek.

Ma uskusin-ta iial ei väsi

kuid saatus-see käib oma teed.

Saabus hetk, mil igaveseks lahkus ta,

tema jaoks käidud sai tee.

Iga hetk,mil taas teda meenutan

ei mõista, miks nii ruttu juhtus see..

Nüüd mööda musta mulda ma astun

elan homsele, eilset eal ei unusta.

Tema vääriline olla ma katsun,

ta lootusi mu suhtes ei purusta.

16.12.04., kell 22.15

Fotojaht:Hommik

2011-03-11T16:42:00.005+02:00

Kellegi jaoks on hommik värske ja kange kohv,

kellelegi hoopis tervislik sport,
mõnele aga päikesetõusu joonistatud mustrid.

Teised on hommikuti siin

Luuletus

2011-03-11T12:48:00.001+02:00

Kui millalgi saab villand,

siis ära põgene,

vaid vaata, kas sel sillal

võib olla tagasitee.

Või purustad sa kõik,

mis sidus sind ja neid,

et ei kordu enam see lõik,

kus astuti ühiseid teid?

Ära põleta sildu enda taga,

sa ei suuda ju käia mööda vett.

Või otsustad möödunu kustutada,

et teisele poole jääks lülitu kett?

11.03.2011

kell:00.24

Tüdruk sealpool vikerkaart

2011-03-11T10:24:00.001+02:00

Ta astus mööda tänavat,

tal ilu mõjus rabavalt,

ta kiirgas kauget müstikat-

Tüdruk sealpool vikerkaart.

Ta läks ja tuules lehvis sall,

kellelegi helistas

ja rääkis häälel madalal

Tüdruk sealpool vikerkaart.

Kohvikus ta tellis teed,

end akna äärde istutas,

suples oma mõtete sügavas vees

Tüdruk sealpool vikerkaart.

Ta juurde saabus keegi,

ei tulnud kaua oodata,

nüüd tundus maitsvam teegi

Tüdrukule sealpool vikerkaart.

Nad rääkisid seal kaua kaua,

kaaslane lummatult naeratas,

ta istuski siinsamas lauas

Tüdruk sealpool vikerkaart.

Hommik alistas unedelinna,

argipäev tervitas taas,

kuidas küll tahaks ta tagasi sinna,

kus Tüdruk sealpool vikerkaart.

11.03.2011

kell:01.03

Tütrekesele

2011-03-10T20:05:00.002+02:00

Ps! Luuletuses on teised sõnad kui laulus. Laul inspireeris taustana.:)

*****

Ta on nii imeline oma viljakarva kiharais

ja naerusära silmis.

Armas oma vallatustes,

justkui lastefilmis.

Ta tõi mu ellu uue mõtte, uue hoo.

Kirjeldamatu. Just nagu ei loeta taevatähti,

mu väikene muusa muinasloos,

nii kallis, tõeline, tähtis.

Ma leian igas päevas palju uut,

iga hommik algab üllatusi täis,

see on õnn, kui ei tahagi midagi muud,

vaid elad hetkes, mis läbi armastuse käib.

Ta on mu väike tütreke, mu imeline ime,

keegi, kelle eest võiks elu anda.

Ta on see, kes kannab õnne nime,

kingitus, keda ma tõeliselt hindan.

10.03.2011

Kell:19.00

Vaikus

2011-03-10T17:49:00.000+02:00

Vahel on vaikus

nii võimas kui häälekaim hääl.

Sõnad võivad ära saata,

kui sosistab vaikus:"Palun jää!"

Vahel vaikus ütleb rohkem

kui lohutavad sõnade read.

Vaikuses kingitud kallistus

pikemast jutust rohkem teeb head.

Vaikuses räägitud

võivad saada ka pikemad lood,

lihtsalt las pilkude keeles

iga sisehääl end kuuldavaks toob.

10.03.2011

kell:16.48

Üks raamat

2011-03-09T13:05:00.002+02:00

"Sipsik" ja "Naksitrallid" on raamatud, mis meenuvad kohe esimesena, kui kõlab nimi Eno Raud.

Avastasin Eno Raua "Etturid", kui lugesin Mihkel Raua "Musta pori näkku", seal ta kirjutas sellest natukene.

Pärast selliseid armsaid ja südamlikke lugusid ei oska arvatagi, et kusagil täiskasvanueas satub kätte selle mehe sulest ilmunud raamat, kus on sees nii palju meeleheidet, nii palju põgenemist ja üsna palju vägivalda ja surma. Samas õhkõrnalt ka lootust, et kunagi-kunagi...

Tegelikult väga hea lugemine oli, lihtne, samas kaasahaarav ja mõtlemapanev oma teatavas sügavuses.

Järelsõna raamatule on Mihkel ise kirjutanud ja isa raamatut väga kiitnud. Ega ta liialda, ma lisandun sinna tema ja Samuli Juvoneni ridadesse ja usun, et neid on kindlasti rohkem ja veel. Nüüd kolm on kindlasti.

Lõpetasin raamatu öösel, siis, kui ollakse kõige mõtlikum ja tundelisem, kui just parajasti und ei ole(vanasti kirjutasin kõik oma luuletused öösel) ning seetõttu pea padjale pannes kummitas see lugu koos oma askeldavate sipelgatega tükk aega.

Kirjutasin raamatust välja ka mõned mõtted, mis jäid eriti painama:

"Kas on linnukesel muret...Lind on lind. Aga inimene, kurat võtaks, on inimene..."

"Jälle vaikus. Just siis, kui väga paljust oleks rääkida, saavad sõnad mõnikord otsa."

"Kas Saima siis ei taipa, et nende elu on igapäevane võitlus olemasolu eest. Just nimelt võitlus. Aga seal, kus võideldakse, on ka ohvreid. Süda tuleb külmaks teha, teisiti ei saa. Muidu teevad su enda külmaks."

"Inimene ja puu, siin nad kohtusid. Üks, kes aina hulkus mööda maailma teid, ja teine, kes rahulikult paigal püsides ennast tollhaaval taeva poole sirutas. See pidi olema ikka üks kuradi kõva vägi küll, mis väikesest seemnest kiskus välja niisuguse tohutu puu. No oli alles jõud selles seemnekeses, kui mõtlema hakata. Ja imelik jõud on ju seegi, mis inimese hulkuma ajab, mis sunnib teda midagi otsima ja püüdma, midagi, millest tal endal alati aimugi pole, just nagu unenäos."

"Ja lõpuks vajutab elu su vastu maad nagu konna. Kargad ainult sellepärast ringi, et hingenatukest sees hoida."

"Mõtted mõteteks. Mõelda võib nii ühte- kui teistpidi. Võib rihtida nii ühest kui teisest kandist seda inimese elu ja olu. Aga edasi minna saab ikkagi ainult ühes suunas."

"Tuleviku nimel see inimeste müramine enamjaolt ju käibki. Tehakse kõiksugu hulle tükke, ja ikka, et tulevik saaks helgem ja ilusam. Aga kui sa siis ükskord otsaga sinna tulevikku välja jõuad, on jälle uued hädad kaelas."

"Mõtted jooksevad sirgelt nagu mööda renni, aga sõnad, kurat, kipuvad suus ringi käima."

Fotojaht: Juured

2011-03-05T22:28:00.004+02:00

Südamejuurtega tugevalt seal, kus elas mu vanaemake hea. Seal õppisin selgeks esimesed tähed, aeg, mis meelest iialgi, mitte iialgi ei lähe.

Vana ait ja õu. Majast ma pilti ei hakanud lisama, kuna seal käib nüüd teine elu, elavad teised võõrad inimesed. Kui ma aga selle pildi avastasin oma albumist, tuli meelde see sügispäev eelmisel aastal, kui lapsepõlve koduõuest mööda sõitsin. See tunne, kui meenub vanaema, vana kaev, kiik õuel, kus nüüd küll põllulapike, metsatukk taamal, esimesed nõelatasaamised mummidelt, koer Pätu, lehm Palmi, õeke, kellele kukk silma alla nokajälje jättis, heinaküün ja mustendav kartulipõld. Siis ma tundsin, aeg läheb, elu muutub, aga juured on seal, kus on sinu süda.

Teised on siin

Luuletus

2011-02-27T19:49:00.000+02:00

Korraks ma sulgesin silmad

ja korraks ma nägin Sust und,

ja uskumatus unedeulmas

me vahele sadanud veebruarilund.

Sel hetkel ma tundsin, et kaugel

Sa olla võid siinsamas ka.

Nagu aiapostidel lumemütsid laugel,

mis peagi ära sulavad.

Hetkeks ma tundsin, et elu

ongi Sinu nägu seal veebruarilumes.

Täis lummust ja imelist ilu,

mis paistab kui uskumatus unes.

27.02.2011

Kell:19.48

Fotojaht: Kes siin käis?

2011-02-25T21:31:00.004+02:00

Keldriaknal käis liblikas - keset talve!

Kõrvitsal käis kärbes
Siin astus kaukaaslane(neljajalgne)
Punuja käis akna taga

Siin käisid teised

Veebruarikuine

2011-02-10T13:49:00.001+02:00

Palun ole mulle tuulehoog,

mis paitab siis, kui olla on valus

et oleksin Su kõrval igavesti noor,

mitte midagi muud ma ei palu.

Palun ole mulle päikesepaiste,

mis soojendab siis, kui on väga külm,

või kaminatuli, mille paistel

ma unustan, et maailm on julm.

Palun ole mulle muusika, mis kõlab,

siis, kui tunnen, et vaikus on rusuv,

ole see, kes kingib oma õla,

kui ülejäänud maailm minusse ei usu.

Palun ole mulle usk ja lootus üheskoos,

milleta ette ei kujuta elu.

Ole Sinagi minuga igavesti noor,

minu ilu, minu võlu, minu valu.

10.02.2011

kell:13.46

Fotojaht: Valge

2011-02-05T11:16:00.003+02:00

Valged kaunid krüsanteemid...
...lumivalge valgus.
Valge(väike sohk:mustad laigukesed) lemmik valgel lumel.

Teised valgusepüüdjad siin

Fotojaht: Kandiline ja kerge

2011-01-29T16:45:00.004+02:00

Teema on kandiline ja kerge, teema ise küll kerge ei olnud, lõhkusin kaua aega pead, enne, kui midagi leidsin.:) Huvitav väljakutse sellegipoolest.

Rinnasilt kunagisest ametist - kandiline kerge silt, töö polnud ka kontimurdev:)

Kandiline ja kerge plaat, mõnusalt kerge, kõrvapaitav muusika.
Kandiline ja kerge vana veteran, teenis mind hästi päris mitu aastat. Oli tõesti kerge - nii sisu kui vormi poolest.

Teised kerged ja kandilised on siin.

Tänase päeva...

2011-01-23T14:28:00.003+02:00

...muusikaline emotsioon.

Mari Pokinen "Sõpradele". Ei tea, mitmes kord ta mu plaadimasinas ketrab, aga ketrab ja nii armas, et ta seda teeb. Mari plaadi tellisin endale pärast seda, kui olin lummatud loost "No näed".

Hommikune

2011-01-22T10:41:00.003+02:00

Maailm on nii unine,

pühapäevahommikune,

oakohv tassis tuline,

viibin ikka öises unes.

Nurgas pehme kassipoeg

rütmiliselt nurru lööb,

ahju ees on hea ja soe,

leek aeglaselt puutükke sööb.

Maailm valge akna taga,

kaugetel põldudel jälgi on sada.

Päike lumele kullasära jagab,

võib metsatukas vaikust kuulatada.

22.01.2011

Kell:10.56

Fotojaht: P

2011-01-21T19:43:00.020+02:00

Põnevus puistab pilvedesse...

...pisikesed pärlipiisad,
peni pilk puurib päikesesse...

...puhkevale pungale päikesest piisab.
Patriootlik pardike pole paterdamas,
pakane painutab pikkamisi poste.
Petrone Prindi pajatused puhkehetki paitamas,
pole pelglikkust peidus poistes.

Piilu pildipüüdjate peidupaika.

Fotojaht: roostes

2011-01-14T14:02:00.004+02:00

Roostes, kuid pidav

Nüüd muruniidukite aegu Sinu pension seinal roostetades möödub

Roostes õnn

Sel pärastlõunal oli taevas roostes

Roostes sügis

Roostekarva pätipoiss

Teised roostetajad

Jumal tänatud, et on olemas blogi...

2011-01-09T18:37:00.002+02:00

...ja et ma siia ikka luuletusi lisan.

Juhtus selline lugu minuga(minuga ikka juhtub), et tahtsin kaustast kustutada ühte luuletust, mida oli kaks korda sinna saanud. Selle asemel kustutasin ära kogu kausta oma 203-luuletusega. Ma kustutan alati otse, kunagi ei sada prügikasti. Alguses oli paanika, siis lahendus - mäletatavasti oli mul varasemast paigutatud 174 luuletust arvutivälisele kõvakettale ning siis tegin blogis otsingutöid ja leidsin üles ka kõik ülejäänud, mis ma ikka igal tekkimisel siia lisasin. Õnneks viimasel ajal olen kõik välgatused siia lisanud, mis tähendas, et ma ei jäänud ühestki kallikesest ilma.

Huuh!

Fotojaht/raha: Mälestades krooni...

2011-01-07T14:06:00.006+02:00

Hüvasti Jakobson, Sind hoida oli au,

Sind armastati kõige enam.

Nüüd vaikib suitsupääsukese laul,

mis oli nõnda imeliselt kena.

Ma loodan, ilus Emajõe ööbik,

et Sinust ei saa unustatud isik ajaloos,

"Mu isamaa on minu arm" olgu lõppematu igavik,

mis igale eestlasele kodutunde loob.

Tobias, Sina õnne pidavat tooma,

elad euroajastulgi rahakoti vahel,

ma ei hakka iial nõnda kaunilt looma,

kuid rikast õnne loota pole pahe.

Vargamäe talu tunneb igaüks ära,

"Tõde ja õigus" pea kõigil on peas.

Kuid kas nõnda ka mõnede aastate pärast,

kui sellest rohelisest iludusest vaid mälestus hea?

Kes kogus eesti rahvaluulet,

kus asub Tamme-Lauri Tamm?

Kas enam mõtleme me puule,

mis seisis armsal kümnekal?

Ka Sinu väärtus polnud väike, härra Keres,

Su naeratuski päris kena näis,

ehk neil, kel malehing on veres,

viiekas veel kaua mõtteis käib.

Anna andeks, Karl Ernst von Baer,

et kahekroonine näis hall ja kole,

kuid munaraku avastus küll mäludesse jääb,

see on panus, mida keegi unustanud pole.

Kas mäletate Toompea lossi - taamal sinitaevas,

ja meest, kes eepost illustreeris?

Nüüd krooninegi ammu unustuselaevas,

ja kaduvikupaati ennast registreeris.

Nüüd ajalooks on saanud meie kallid rahatähed,

neid mälestab nüüd leinalindis pildiraam,

Loodame, et euroga meil hästi läheb,

ka siis, kui nõnda armsaks ta ei saa.

06.01.11

kell:23.53

Teised rahakad leiab siit

Erilised tänud lähevad Riivole ja Mannule idee eest.:)

Esimese fotojahi esimene

2011-01-02T18:27:00.006+02:00

Nonii, siit algab minu esimene fotojaht aasta esimesel fotojahil. Liitun heameelega toreda jahiseltskonnaga.

Leidsin riiulilt oma esimese isikliku raamatu, aastast 1990 ja sellest raamatust kena luuletuse.

Teised esimesed

Minu 2010

2010-12-27T17:14:00.004+02:00

Kuna minu 2010 möödus peamiselt ühele väikesele inimesele pühendudes, siis võtaksin kokku selle kahe ilusa lauluga - esimene lugu oma kaunis kõlas ja imelises sõnas oli hooks teisele loole, mille sõnade autoriks mul rõõm ja õnn oli olla. Lugu, mille kirjutasin oma pisitütrele aastaseks saamise puhul. Mul on hea meel, et ma Helen Adamsoniga ühendust võtsin ja et ta nõustus minuga tegelema hakkama, niipalju, kui ma temaga kirjavahetuses olin(mida oli õnneks omajagu palju), leidsin, et tegu on äärmiselt sooja ja armsa inimesega. Ülejäänud tänusõnad on edastatud video all olevas kirjelduses.:)

Muidugi mahtus aastasse ka palju muud toredat, kuid nagu ma ütlesin, siis põhiline on öeldud teises muusikapalas, mille inspiratsiooniks esimene sai.

Ilusaid viimaseid selle aasta päevi, armsad inimesed!

Kauneid jõule!

2010-12-24T16:13:00.001+02:00

Jõuluimest kirjutatud laule,
aeg peatuda, eilsesse jääb rutt,
head sõbrad, et teie õnn ei oleks kaugel,
vaid siinsamas, kus on jõulumuinasjutt!

Fotojaht

2010-12-23T19:42:00.004+02:00

Kogun julgust ja pealehakkamist, et fotojahiga kampa lüüa.

Näis.

Jõulumeem nüüd sind ma teen

2010-12-09T13:44:00.002+02:00

Kuna keegi mind palliga ei visanud, võtsin omavoliliselt Marca õuelt lund ja loopisin end ise...

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Jah, meeldivad, meeldib see jõuluime,

millest räägivad kõik ja kirjutavad lood,

kui lumel saapatalla krõbisemine

lapsepõlve kodutee silme ette toob.

Meeldib pere suure laua taga,

silmis rahu, soov saada paremaks,

aeg, mil unistus ei maga,

vaid muudabki kõik helgemaks.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Ideaalsed jõulud ei kanna kohustusi,

kiirust, ja hirmu, et miski tegemata jääb,

vaid hetki kalleimate seltsis, meenutusi,

kõrvus lähedaste rõõmus hääl.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Toas oli suur kõrge roheline kuusk,

verivorsti lõhna terve köök sai täis,

jõuluvana õige - punane tal kuub,

nagu lubatud- headel lastel käis.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Salmid olid õpitud, ilusasti peas,

mõni laulukene meelde tuli,

miks siis seda Jõuluvana kartma peaks,

ta ei ole ometigi mõni suli.

5. Parim jõulumälestus?

Iga jõul on eriline, teistest omamoodi helgem,

iga aastaga ma oskan rohkem hinnata,

kuid eelmised - silme ees nii helge,

mil oma pisitütart sain ma emmata.

6. Lemmikjõulutoit?

Siin ma originaalsusega just ei sära,

kapsas, verivorst ja kartul kuum.

Ka mandlitega glögist ma ei ütleks ära,

aga jah - verivorst on jõulu tuum.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Kodus- pere keskel, siin, kus hea,

kus tunda kokkuhoidmist, armastust,

seda jõulutundes parimaks ma pean,

rohkem kui käeshoitavat kingitust.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Surnuaial lahkunutel külaskäik

on igal aastal püsinud nii kindel,

ja pärast kodupoole sõit

kannab miskit erilisust hinges.

9. Sinu jõulukingisoov?

See punkt seitsmega kokku läheb,

seda pole ju üldsegi vähe.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Sain ta küll novembris, kahekümnendal,

kuid see oli kink, mis on kõige rohkem väärt.

Eelmistel jõuludel ta oli minu oma juba üle kuu,

kuid iga hetk nii eriline, mil jälgisin ta uinumist ja kuulsin tema häält.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Need, kes teiste vastu õelad, kurjad, ebaausad,

need, kes võtavad võimaluse teistel kinke saada,

nimesid ei nimeta, kuigi võiks ju lausa,

kuid eks igaüks end ära tunneb, ent miski see ei muuda.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Ma soovin teile, olge teiste vastu head,

olge iseenda vastu samamoodi.

Et iga soov, mida keegi hinges peab,

uuel aastal leiab raja teie hoovi!

************************

Ma ei loobi kedagi meemipalliga,

sest mind ju ka ei loobitud, võtsin omapäi,

nii ühinengi massi halliga,

kes tahab, võtku, kirjutagu mõtteid häid!

Helkur

2010-12-08T13:58:00.004+02:00

Jalutasin eile õhtul kella poole viie ajal kodu suunas. Kui suvel sel ajal oli valgemast valgem, siis nüüd oli raskusi õige teeotsa leidmisega. Vähemalt helkis minu küljes kaks helkurit ja ma julgesin omal kõnniteel jalutada, ilma et pidanuks igaks juhuks kraavi hüppama.

Vahel on nii, et tuleb minna

mööda külateed õhtul või hämaral hommikul.

Vahel hoopis mööda linna

seljas must mantel, jalas kummikud.

Võib juhtuda, et sajab vihma, udu katab maa,

pimedusega sa sulad ühte massi,

ei taha keegi, et Sa järsku saad

elult viimse hundipassi.

Mina kannan helkurit, kui astun

vahet pole, linnas või siis maal.

Autojuhtidele selgelt helgin vastu

omal jalal õnnelikult koju jõuan taas.

08.12.10

kell:13.57

Raamatud ja meeldiv võõras

2010-12-07T23:03:00.002+02:00

Kord võitsin ma ühe kena luulekonkursi, mille auhinnaks olid Apollo-kinkekaardid. Kahjuks läksid need kusagile kaduma ja minu postkasti ei jõudnudki. Süda tilkus kaua verd. Üle kuu aja tagasi aga oli mul sünnipäev, kaks erinevat perekonda, kokku leppimata, kinkisid mulle Apollo raamtupoe kinkekaardid. Kujutate ette mu rõõmu neid kinke vastu võttes? Täna käisin ja lunastasin need kaardid raamatuteks. Küll ma vaarusin seal lettide vahel, võtsin ühe, panin tagasi, võtsin teise, jätsin kätte, võtsin kolmanda, panin tagasi. Nii mul kulus seal umbes tund, kuni otsustasin lõpliku valiku teha ning lahkusin sellise saagiga:

Pärast istusin bussis, mulle istus kõrvale üks vanem proua. Rääkisin just telefonis oma leiust ja kiitsin suuri soodukaid, mille peale pärast mu kõne lõppemist proua minuga suhtlema hakkas. Tema kiitis ka, et küll see Apollo on üks tore koht, oled püsiklient, saad soodust, pluss veel see soodus, mis kampaaniakorras on tehtud. Jutt läks üleüldse toredatele raamatutele, tema rääkis oma lemmikutest ja oma noorusaja lemmikutest, arutasime tänapäeva laste huvi raamatute vastu, kuni peaaegu pool tundi möödunud oli ja tema peatus tuli.

Tore, kui niimoodi võhivõõraga jutusoonele saad, eriti arvestades seda, et ma tavaliselt armastan istuda tagapool, kõrvaklapid kõrvas ja olla oma mõtetega üksi. Täna istusin kohale number kaks ja omaette oma muusikaga olekust ei tulnud midagi välja. Ega see mind üldse häirinud ka, hästi meeldiv oli.

Osalen konkursil

2010-12-04T12:02:00.000+02:00

Liituge GoMaailmaga läbi facebook-i armsad sõbrad ja kui leiate, et mu pilt seda väärib, vajutage seal ühe väikese liigutusega:soovita:)

http://blog.gomaailm.ee/sini-must-valge-emajoel

Emalt tütrele

2010-11-30T10:44:00.003+02:00

Jäälillede aegu

2010-11-28T22:14:00.000+02:00

Suve ei igatse ma praegu.

2010-11-27T15:37:00.002+02:00

Kas Sina olid see, kes kaisutas päikest,

ning särad nüüd sära, mis kaugele kiirgab?

Su süda saab elukütte hommikuläikest,

Su naer on kui laotus, mida miski ei piira.

Kas Sinu jäljed lumel ei sulanudki ära,

mööda neid nüüd eksinud end leiavad?

Kas Sinu jaoks ei ole iial liiga vara

alustada hommikuid, mis õhtuid kinni hoiavad?

Kas Sina suudad võimatu võimalikuks muuta,

ilma, et üle laipade astuma peaks?

Kes annab ja alati vastu ei oota,

iga ebaõnne ristid vaid kogemustereaks?

Kas Sina oled see, keda olemas ei olegi,

kuid kellest kõik on kuulnud ikka ja veel?

Keegi, kes nii õige, samas väga valegi,

ettekujutus või käija kaugel teel.

27.11.10

kell:15.34

2010-11-26T15:15:00.003+02:00

Miks kuulen ma sosinaid tuules,

kui läheduses tühjus on vallutanud maa?

Miks vastuseid sosistavad huuled,

kui keegi neid kätte ei saa?

Sest vahel on mõtetel tugevam jõud

kui häälel siinsamas kõrval.

Kas oled sa võtnud kunagi nõuks

õhku sosistada tasa, nii õrnalt?

Mina olen, ja olen tunda saanud,

kuidas tuul püüab kinni ja edasi viib,

mõtted, mille süda on loonud,

mille kohalejõudmiseks kulub vaid viiv.

26.11.10

kell:15.14

2010-11-24T23:46:00.001+02:00

Nii hästi nagu üks pluss üks on kaks

tean, et elu on elamist väärt,

nii palju kui sihid saavad kõrgemaks

julgen külastada maailma äärt.

Nii kaua kui hommikust saanud on õhtu

võin mõtiskleda enese sees ja enese üle,

just nagu hetkel, mil liblikad kõhtu

lendasid ja esimesed roosid olid süles.

Nii selged kui kristallselge allikavesi

voolavad pisarad nii rõõmu kui valu,

nii helged kui hetked, mis kahekesi

on tundeid, mis sõnu ei palu.

Nii vaikne kui vali on armastuse keel,

mis küsimata teab vastust,

nii looklev kui sirge on elutee,

mida Sinuga ühiselt astun.

24.11.10

kell:23.37

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

2010-11-12T14:30:00.000+02:00

Väga mõnus ja huvitav lugemine oli. Kui mulle varem oli Gruusia "tuttav" peamiselt 2008.aasta augustisündmuste tõttu, siis see raamat andis hästi palju muud - viis lugeja kokku sealsete inimestega, maalis silme ette looduse ilu, samas ka lagunevad ja räämas majad ning palju prügi. Mööda ei saa vaadata korrapäratust liiklusest, hulkuvatest külakoertest, kes karjadena inimesi hirmutavad.

Suures osas oli see tõsine raamat, samas oma tõsiduses väga aus ja liigutav. Autor ei püüdnudki ilustada seda, mis ilustamist ei väärinud, vaid kirjutas asjadest ja sündmustest nii nagu need olid, kas siis koos oma koleduse või iluga.

Grusiinide umbusust võõraste vastu ja kaitseinstinkt omade suhtes tõi mulle lugemise ajal muige näole, kuna miskipärast tuli silme ette meie oma kaukaaslane, kes mööda hoovi ringi jalutab ja oma valdusi valvab. Tema, küll koer, on samasugune, võõraid naljalt omaks ei võta, aga omasid hoiab ja armastab.

Ma pole esimene, kindlasti mitte ka viimane, kes väidab, et kõige rohkem südamesse jäänud peatükk oli Helene-peatükk. Ahastasin samamoodi, et kuidas nii saab ja kuidas saab seal selline ebainimlik süsteem toimida!? Aga näed, sai, mis meil muud üle jääb, kui mõelda ja uskuda, et seal, kus tüdruk nüüd on, on sama hea ja tore, nagu tal oleks Dagmariga olnud.

Samamoodi hinge läks kassi-peatükk. Kui kiisu ja raamatu autor kohtusid, siis ma mõtlesin, et ju see Dagmar üks hea auraga inimene on, et nõnda inimesed ja loomad end tema ligi suruvad, ja tema oma inimlikkuses ja headuses ei suuda neid saatuse hooleks jätta, vaid võitleb, kuni neil on hea. Õnneks kiisu-lugu lõppes õnnelikult ja kindlasti jätkub õnnelikult.

Mulle see raamat meeldis ja Dagmar puges oma tõsidusega, samas paraja annuse huumorimeelega ja juba raamatust kiirgava hea hingega mulle südamesse küll.

Kuna ühel kloostrikülastusel tubli Nata luges Puškini luuletuse Aragvi ja Kura jõgede kohtumisest, aga ma seda luulekogust ei leidnud(PS! Raamat inspireeris mind riiulist Aleksander Puškini valitud luuletused üles otsima ja jälle lugema), siis lisaksin siia ühed teised, samuti Gruusia kohta käivad read:

"Ju lasub Gruusias must udu küngastel.

Aragvat loorib öine uju.

Nii kerge ja kurb:mu lein on härdalt hell,

mu leinas helendab su kuju.

Su kuju üksinda!...Maailmas miski muu

nii leebelt nukraks mind ei muuda.

Jah, armastan ja hõõgun-armumata ju

mu süda tuksuda ei suuda."(Aleksaner Puškin, "Valitud luuletused")

Öö ja valge "hundi" silmad

2010-10-23T12:39:00.000+03:00

Kiri

2010-09-22T12:41:00.004+03:00

Kui Su keskkooliaegne pinginaaber, ühtlasi ülikooli viimase aasta toakaaslane saadab Sulle pisarateni liigutava ja hingemineva kirja, siis pole muud varianti, kui see armas inimene endale külla kutsuda!

Dagmar Lamp "Ööd kollases autos"

2010-09-18T21:39:00.003+03:00

Mulle ei meeldi see, mida Daki kirjutab...Ma armastan seda, mida Daki kirjutab ja KUIDAS ta kirjutab. Olin pikka aega tema paar aastat tagasi ilmunud "daki.elab.siin" lummuses, nüüd lõpetasin äsjailmunud "Ööd kollases autos", ikka ja jälle tahan avada mõne lehekülje uuesti, taas minna mõnele sõidule kaasa ning koos Liisega avada neid segaseid, põnevaid, romantilisi, hulle, ohtlikke ja armsaid inimelude raamatuid.

Mind hämmastab, paneb imestama ja teeb kadedaks see, et ta suudab välja mõelda nii erinevaid, paeluvaid ja elulisi karaktereid, anda neile oma lugu ja sõidutab neid seni, kuni lugeja saab tegelasest piisava pildi, samas jätab palju mõtlemisainet, et mis siis edasi saab, kui inimene on taksost välja astunud ja läheb oma elu juurde tagasi, omil jalul edasi.

Mulle meeldis see raamat, ausalt, mitte ainult sellepärast, et ma olen Daki fänn, vaid see oli tõesti hästi kirjutatud ja mõnusalt omal moel romantiline.

Minu lemmiktegelased sellest raamatust oli poiss, kes põgenes pruudi eest, kes oli äsja lapse sünnitanud. Ta oli lihtsalt nii armsalt saamatu ja uje, et lausa kahju hakkas. Heas mõttes. Üks lemmikkohti oli peredraama, kus rase naine hoolimatu mehe eest ennast tänavale tuulutama läks ning siis tänaval peaaegu sünnitama hakkas, kuid Vana Kollane oli õigel ajal õiges kohas. Oli palju muid värvikaid tegelasi ja sündmusi, aga jätan need lugejatele avastamiseks - avastamisväärt need tõesti on. Siiski ei saa mainimata jätta Kurva Kuju Rüütlit - kogu raamatu tõeline hurmur!:)

"Vahel tuleb kihutada vastu betoonseina ja loota imele."(Dagmar Lamp)

Raamatu tutvustus Raamatukoi kodulehelt:

«Ööd kollases autos« viib lugeja seiklema koos Liisega – naistaksojuhiga, kelle elu ilmestab tema kirev klientidegalerii. Neist igaüks jätab temasse suurema või väiksema jälje ning oma eluga sõlmes ja mehe kaotust leinav naine õpib taas elama ja armastama.

«Ööd kollases autos« on ilmunud osaliselt järjejutuna ajakirjas Naised.

****

Mannu, ma tahan Sulle seda laenata, ma tean, et Sulle see kindlasti meeldib!

Kotist välja

2010-09-11T13:06:00.003+03:00

Daki avalikustas oma koti sisu. Kiikasin ka oma käekotti, ladusin asjad välja ja imestasin, kuidas see kõik sinna ära mahtus.

Samas, kõike on vaja - kaarte mängida, kui näiteks laeva peal või külas olles igav hakkab, sirgendajat, kui juuksed saavad tuule poolt räsitud, praegu on nohune aeg, prille on vaja puhastada, pilti teha, midagi üles kirjutada, kui mõtted pähe tungivad, end lõhnastada, küüsi viilida, ripsmetele värvi juurde anda, raamatut lugeda(bussis eriti!), prillid toosi peita, kui silmad väsivad, ja vahel läheb kõht ka tühjaks.

Niisama

2010-09-11T10:59:00.003+03:00

Poolteist kuud tagasi läks kaduma mulle adresseeritud pakk, nüüd nädal tagasi on läinud kaduma mulle adresseeritud kinkekaardid. Päris kummaline, ma ei ela päris kolkas, samas on mul väga turvaline postkast, aia taga ja kohe silmale näha. Eelmisel kuul tekkis mulle üüratu telefoniarve kasutamata Interneti eest. Ma pole omateada mitte kusagil mitte kunagi käinud, aga mu telefonioperaator väidab, et käisin, maksku aga. Mis seal ikka, elu on muidu ilus, vananaistesuvi pöördus sombuseks sügiseks, seeni on see-eest kuhjaga - naised said kaheksa ämbritäit kahe päevaga.

Riiulis on 107 raamatut, kõik kenasti autorite järgi tähestikujärjekorras, lugemisel on Daki raamat,

Horvaatia-raamat ja ootamisel Gruusia-raamat. Petrone Prindi raamatuid on mul riiulis juba kolmkümmend.

Pildistada on tohutult tore, kaalukausil on uue hea kaamera soetamine, aga hetkel kipub kaalukauss kalduma "ei" poole. Näis.

2010-08-21T21:59:00.002+03:00

Seinakellal jagub võimu,
niikaua, kui patarei on töös.
Kui sekund minutiga põimub,
end õhtu leiab südaöös...

End leiab müstiline sadu -
langevad tähed, tunded kui tuuled.
Argine elu on kauge ja kaduv,
tõeline on muusika, kordumatu luule.

Seinakellgi vaikuses jutustab,
kuid kuulajaid enam ei näe.
Üks süda end teisesse lukustab,
üks käsi põimub teises käes.

Nii möödubki tähine augustiöö,
sügise võimas prelüüd,
kuniks hommikuhakul taas seinakell lööb:
"Argihommik, ma valitsen nüüd!"

21.08.10
kell:21.54

2010-08-18T22:22:00.001+03:00

Vahel ma elult kätest kinni võtan,
ja tantsin temaga päevi, öid, hommikuid.
Vahel me satume omavahel sõtta,
läbime aja lõputuid ummikuid.

Relvasid rohkem on elul,
tema võtab, annab, kui küsida oskad,
tema otsustab - rusub lein või rõõmustab melu,
kas vaikima pead või lubatakse kosta.

Isegi surmatunnil meenutad: "Oh, oli elu!"
Kas tema igatsema jääb sind?
Vaevalt, tema jaoks sündinud juba uus lelu,
kes küsib:"Palun, kas tantsule võtaksid mind?"

18.08.10
kell:22.21

2010-06-13T10:38:00.001+03:00

Sa istud üksi voodi nurgas,
päevikusse kirjutad,
Su kodu küll ei ole urgas,
kuid hingerattal kett on maas.

Su isal aastaid teine pere,
Su ema leidnud pole tööd,
Su isa unustanud vere,
tal teine laps on päev ja öö.

Ta ei tea,et sinulgi on hing,
mis vajab hoolt ja armastust,
et tihti mõtled - miks just mind
helluseta jäeti just?

Kalendrisse nüüd heidad pilgu,
aasta aega pole näinud,
kas kordki silme ees tal vilgud,
kas mõtteist oled läbi käinud?

Ei usu, tal ju nõnda kiire,
isa-armastus on minevikuvari,
kuri võõrasema pingutamas piire,
sest tema olema peab parim!

Nii sa kasvad - jäädes võõraks,
ei jõuluimet enam palu,
kui tulevikus pilgu ära pöörad-
on temal lõpuks hästi valus.

22.05.2010
kell:12.45

DIALOOG KEVADHOMMIKUGA

2010-05-16T12:33:00.000+03:00

"Uskumatu, kevadhommik, oled saabunud,
Sul tervituseks kingin luuleread,
ma olen toomeõite lõhnast joobunud,
Sa tõusvat päikest nimepidi tead."

"Ma tean, et oled oodanud mind kaua,
ja tean, et armastad sa sireleid,
on sinilillekimp su kodulaual
ja südames on elu suurim leid..."

"Kuis teadsid teed sa siia tulla
just pärast sünget talve pikka,
ja muuta kõik kui puhtaks kullaks,
romantikute lemmik oled ikka!"

"Tead, ilu on mu teine nimi,
või siis ärkamine, kui Sa soovid,
südametelt tolmu pühkimine õigemine,
pääsukeste lend Su koduhoovis!"

"Ja kuldnokad tõid samuti kaasa,
eile haneparve nägin just,
toonekured teevad peatusi maas ja
on õhus tunda armastust!"

"See ongi minu elutöö, mu sõber armas,
näidata, et talv ei suuda enda alla matta,
hinge, kes on unistama varmas,
kes suudab reaalsust ridadega katta!"

16.05.10
kell:12.32

2010-05-09T12:00:00.000+03:00

Tõelist pühendumust ja emaarmastust olen saanud tunda,
kirjeldamatu õnn on emana ise seda anda,
Sind kätel ja oma südames kanda,
hoida armastada ja tänulikkust tunda.

Hoolimine-nõnda võimsalt see sõna kõlab,
veel võimsam on see tunne ise.
Kord maksame me ema ees oma võlad,
kui armastust vajab meie kõige pisem.

Oh ei, asi ei ole rahas, ei asjade jõus,
kallistuste summa ja pai väärtus on suurim,
olla oma lapsele kogu maailm, väike koduõu,
teejuhiks talle, kes kõike veel õpib ja uurib.

Kanda oma ema kleite ja kontsaga kingi,
proovida esimest korda huulepulka, põsepuna,
nukuvankriga jalutada ringi,
armastada ja end tunda armastatuna.

Emake, kogu südamest tänan ma Sind,
kogu hingest püüan anda oma lapsele seda hoolt,
millega mu eluajal on õnnistatud mind,
et ta näeks-elu sai inspiratsiooni muinasloolt.

09.05.10
kell:11.53

Unenägu

2010-04-19T13:13:00.002+03:00

Ühel ööl nägin unes hästi kummalist, samas hästi reaalset und.
Me olime klassiga ekskursioonil(millegipärast olid tegelasteks mu põhikooliaegsed klassikaaslased) ning me läksime jalgsimatkale. Meie sihtkohaks oli mulle ühe väga armsa blogija, Metsapiiga kodu.
Ma mäletan, kuidas ma uhkusega teatasin, et mina tean ja kaudselt tunnen teda. Siis, kui kõik hakkasid sisenema metsa, kuna tema juurde sai vaid läbi metsa, läksin mina metsa-äärsesse poodi, et osta kaasa tükksuhkrut, tema suksude jaoks.

Kahjuks juhtus nii, et mul läks suhkru leidmisega ja järjekorras seismisega omajagu aega. Kui ma lõpuks poest väljunud olin, ning poolele metsateele jõudnud, tulid mu klassikaaslased mulle vastu - ekskursioon sai läbi, Metsapiigaga tutvutud, hobused nähtud - läheme nüüd kooli tagasi! Ma olin väga pettunud - sellepärast, et ma niikaua uimerdasin, ning sellepärast, et ma ei suutnud otsustada, kas üksinda edasi minna või teistega kooli tagasi minna - päriselus kell kolm öösel ärkasin ma üles, ning magama jäädes mul seda und enam edasi näha ei õnnestunud.

Kevadine hetk

2010-04-11T17:24:00.002+03:00

Marta kirjutas lindudest. Mul oli au rõõmsalt häälitsevaid kajakaid otse koduõuelt vaadata. Kaunis vaatemäng ja meloodia oli taeva all. Sobis mõnusale riisumistööle kenasti taustaks.

Kui aeg veeres sinnamaale, et oli tarvis tuppa tulla, siis köögiraadios hakkas kõlama just sel hetkel, mil me ukse enda järel sulgesime, Tõnis Mägi "Koit". Ilus.

Hakkame kinkima!

2010-03-09T23:24:00.002+02:00

Reeglid:

3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.

Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.

Hoogu andis Mari-Leenu blogi.

Lugesin: Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Maroko"

2010-03-01T11:33:00.002+02:00

Kusagilt(kahjuks ei mäleta, kuskohast) lugesin, et Maroko-raamatus on liiga vähe Marokot ja liiga palju islamit. Ma leidsin kõike võrdselt, niipalju, kui ma lugejana näha ja ette kujutada tahtsin: islamit, marokolasi, seda maad, kombeid, autori tundeid ja vaateid.

Kahjuks unustasin ma raamatu Eestisse, ei ole võimalik uuesti sirvida, et paremaid kohti välja tuua ja mõnda endale meelde tuletada. Aga mulle tohutult meeldis see perekond, mille liikmeks Kätlin sai - oli tunda armastust, hoolivust, samas oldi kuidagi hästi vabad ja mõnusad - sai nalja nende seas ja osati/taheti elust rõõmu tunda, ka raskel ajal.

Mis mind häiris, ja kus ma ennast puudutatuna tundsin, olid avaldused eurooplaste, eriti eestlaste suunas, just need negatiivset laadi. Ta ise ju kirjutas, et kõik moslemid ei ole terroristid või naisi ahistavad inimesed, samas - kõik eestlased ju ka ei ole ebatolerantsed teiste suhtes, või iluideaale ja kaalu jälgivad tüübid. Meil on ka muid väärtusi, mis on kõrgemad kui väline ilu, raha, või mis iganes selline.:)
Ja kõik sinisilmsed blondiinid ei ole ringi liikuvad lihatükid.

Muidu aga oli mõnus, omamoodi hariv lugemine, aitäh autorile oma "uut elu" valgustamast!
***

Järgmisena on plaanis "Minu Nepaal", kui vaid läbi lumetuisu viitsiks postkontorisse minna.

Isamaale!

2010-02-24T11:33:00.000+02:00

Lipud on kõrgel, kõrgel on au,
ka siis kui kadunud kõik muu,
kõlagu Isamaale ilusaim laul
lumisel veebruarikuul.

Iial ei tea homset me ette,
eales ei tea, kas jääbki kõik nii.
Ükskõik, kui tundmatusse vette
elu meid viib - kodu on siin.

Kodu, mida igatseti kaua,
kodu, mis unistus kord näis,
vabaduse muserdatud haual
taat memmega vaikuses käis.

Sinine taevas pea kohal hüüdis,
must muld jalge all võitluses püsis.
Valge lootus ootas ja püüdis,
iga eestlane vabaduse järele küsis.

Lydia Koidula sõnade embuses,
jalge all Põhjamaa karm,
kogu armastuses, austuses lummuses-
"Mu Isamaa on minu arm!"

24.02.2010
kell:11.30

2010-02-23T16:15:00.002+02:00

Eelmisse postitusse sattus kaks pilti, kuigi olin ühe ära kustutanud, aga las olla, päris tore on nii.
Igal juhul, lumest, mida aina juurde ja juurde tuleb, on nii villand. Tükil ajal pole millestki nii villand olnud. Teda on palju, ta teeb kurja, ta häirib, ta pole enam ilus ka. Järgnev talv las tuleb lumetu, sealhulgas jõulud. Kevad, kui Sa ükskord tulema hakkad...lisa kiirust!

Kõrvarõngad

2010-02-23T16:08:00.002+02:00

Mul on ka nüüd oma etnoehted - kõrvarõngad "eided sitaharkidega". Päriselus veel nunnumad kui pildil. Autor Merlin on teinud hea töö. Etnoehetega saab tutvuda tema koduka aadressil http://etnoehe.wordpress.com/

Mina olen väga rahul.:)

Kevad! Kevad! Kevad!

2010-02-20T11:04:00.001+02:00

Mu tuppa tuli sääsk! See on ju märk kevadest, on ju nii?!

Jana Kase lummuses

2010-02-19T00:21:00.004+02:00

Seilasin mööda mööda youtube-i, kuulasin, vaatasin Jana Kase lauldud laule. Läksin siis muusika24 lehele, et tutvuda lähemalt tema plaadiga. Nii palju, kui seal algusest iga lugu sai kuulata, tekkis huvi küll. Sealt ma seda siiski ei osta, kuna ma armastan pärisplaate, neid, mida saab riiulilt võtta ja plaadimängijasse mängima panna. Nii ma siis ootan sattumist muusikapoodi. Eks ma siis muljeta. Youtube ketrab mulle juba mitmendat korda "Laula mu laulu helisev hääl". Nii ilus lihtsalt! Panen siia teise loo, mis kõlab ka mõnusalt - "Vastutuul". Eestikeelsed laulud kõlavad selle tüdruku suul üldse kuidagi eriliselt ja lummavalt.

Valge jänku

Kolimistuhin

Sügismõtteid

Fotojaht: Murdunud

Väärt ost

Nostalgia

Kuhu Sul, aeg, nõnda kiire on?

Lauluke Tartule

1.september

Sünnipäevanädal: Õed

Tere, kool!

Armastusega Isamaale

Üks luuletus

Mu Tartu

Luuletus

Ongi plaadil:)

Luuletus

Hommiku sünd

.

Raamaturiiuli(te)st

Mis maa see on

Siin ja praegu

Fotojaht: 2xsinine,2xkollane

Niisama

Luuletus

Luuletus

Leidsin omale uue sõbra

Üks raamat

Rosanna

Fotojaht:horisont

Ööbik laksutab

Luuletus

Lapsukesele unemaal

Fotojaht:Kunstiline

Silmailu

Fotojaht/ema, emad.

Kevad kevad kevad

Kõrvale pai

Lõvi

Fotojaht: Peidus pool

Suvele!

Fotojaht:Metsa all

Fotojaht: Üks teise sees

Grethe Rõõm "Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek"

Fotojaht/fotojaht

Minu õpetaja koolis kõige parem ta...

Luuletus

Kevad tuli kuupaistel

Vahel ma libisen...

Vanaemale

Fotojaht:Hommik

Luuletus

Tüdruk sealpool vikerkaart

Tütrekesele

Vaikus

Üks raamat

Fotojaht: Juured

Luuletus

Fotojaht: Kes siin käis?

Veebruarikuine

Fotojaht: Valge

Fotojaht: Kandiline ja kerge

Tänase päeva...

Hommikune

Fotojaht: P

Fotojaht: roostes

Jumal tänatud, et on olemas blogi...

Fotojaht/raha: Mälestades krooni...

Esimese fotojahi esimene

Minu 2010

Kauneid jõule!

Jõuluimest kirjutatud laule,aeg peatuda, eilsesse jääb rutt,head sõbrad, et teie õnn ei oleks kaugel,vaid siinsamas, kus on jõulumuinasjutt!

Fotojaht

Jõulumeem nüüd sind ma teen

Helkur

Raamatud ja meeldiv võõras

Osalen konkursil

Liituge GoMaailmaga läbi facebook-i armsad sõbrad ja kui leiate, et mu pilt seda väärib, vajutage seal ühe väikese liigutusega:soovita:)

Emalt tütrele

Jäälillede aegu

Jõuluimest kirjutatud laule,
aeg peatuda, eilsesse jääb rutt,
head sõbrad, et teie õnn ei oleks kaugel,
vaid siinsamas, kus on jõulumuinasjutt!